15. märts 2024

Autode maksustamisest Nobeli-väärilise majandusmõtte valguses

Päike paistab, jaanipäev läheneb ja automaksudebatt kogub pöördeid nagu kevadine Kawasaki. Pärast aastakümnete pikkust vaikust ei vaibu aastakene tagasi ühtäkki kerkinud teema enne lõpplikku lahendust, kuid skeptikutele on endiselt ebaselge, mis on maksu eesmärk. Kas tegu on keskkonnamaksuga või lapitakse labasel kombel auke riigieelarves? Esmapilgul ei tarvitse üks välistada teist, kuid maksu disaini seisukohast on see küsimusepüstitus siiski asjakohane.

Esimese hooga võiks ju arvata, et kõik maksud toovad raha riigikassasse, kus seda on ikka puudu, ja kui kõrvalmõjuna on veel midagi positiivset, siis miks mitte… Ja vastupidi – kui kiirendame rohepööret ja teenime sellega veel maksutulu, siis miks mitte… Kuid sellega on üks probleem – nimelt anti esimene Nobeli majanduspreemia mehele, kes väitis vastupidist.

„Esimene Nobeli preemia majandusteaduses anti 1968. aastal Ragnar Nurksele.” Kas teadsite? See on ju Eesti mees! Vähemalt nii algab üks Chicago koolkonna ja selle nobelistide käsitlus prof Malcolm Gillisi sulest 2003. aastal (Kalev Kukk, Sirp 5.10.2007). Kas tõesti klaver põõsas?

Paraku on küll nii, et kui Rootsi keskpank hakkas 1969. aastal Alfred Nobeli mälestuseks majanduspreemiaid välja andma, oli Ragnar Nurkse juba surnud. Seetõttu, kuid mitte ainult, sai esimese preemia Nurkse hea kolleeg Rahvaste Liiga majandusuuringute osakonnast, Taani ökonomist Jan Tinbergen. Ja Tinbergen jõudis poliitikakujundamise seisukohast ühele olulisele järeldusele. Nimelt, et mitme erineva poliitikaeesmärgi saavutamiseks on vaja rakendada vähemalt sama palju erinevaid poliitikameetmeid. Majandusmõtteloos tuntakse seda Tinbergeni reegelina.

Selle väite puhtmatemaatilisest tõlgendusest saab aru ka kooliõpilane – et süsteem oleks üheselt määratud (poliitikate efektiivsus teada), peab võrrandeid (mis näitavad kuidas poliitikad viivad oodatud tulemuseni) olema sama palju kui tundmatuid (mis neid poliitikaid kirjeldavad).

Praktilisem põhjus on see, et soov ühe meetmega saavutada mitut erinevat eesmärki on ebaoptimaalne, kuna ilmselt tuleb eesmärkides teha järeleandmisi. Efektiivsem on iga eesmärgi jaoks kasutada selleks kõige paremini sobivat poliitikat. Ja seda mitte ainult meie kaasuses, vaid poliitikas laiemalt. Vähemalt teoreetiliselt.

On tõsiasi, et riigieelarve tulud ja kulud pole meil ei lühikeses ega pikas plaanis tasakaalus. Kulusid kergitavad objektiivselt nii sõda kui elatustaseme tõusuga seotud valijate kasvav nõudlus avalikult pakutud teenuste järele (Wagneri seadus), mille poliitikud meeleldi rahuldavad. Varem või hiljem tuleb tasakaal taastada.

Maksukoormust tõstmata sellest supist puhtalt välja ei tule ja kasvuruumi Eestil selles osas õnneks on. Lisaks ei sobi meil lõputult Soome–Rootsi maksumaksjate seljas liugu lasta, nad niigi küürus oma astmelise tulumaksu koorma all ega saa lubada endale nii uhket autoparki, nagu meie ülemine ots. Seega, maksukoormuse tõusu pole vaja häbeneda, aga keda ja kuidas uute maksudega koormata?

Kui eesmärk on puhtalt fiskaalne, siis on maksukoormuse lisamisel oluline arvestada eelkõige maksevõimega. Praktikas tähendab see progresseeruvat maksuskaalat, ehk suuremat sissetulekut või vara maksustatakse kõrgema määraga kui madalamat. Selle eesmärgi saavutamiseks pole autode kaudu lähenemine sugugi paha mõte.

Kuna tulu ja finantsvara on lihtne varjata, autot aga keeruline, siis miks mitte kasutada maksubaasina näiteks auto turuhinda. Mis räägiks veel selgemat keelt juhi maksevõimest? Mitmel pool nii tehakse ja Soome riik küsib mõne kallima ja saastavama uue masina puhul maksu sama palju kui Saksa tehas auto enda eest. Niimoodi lähenedes võiks põhimõtteliselt meilgi rahuldada riigikassa vajaduse. Majanduslikult efektiivselt, kuigi mõnede meelest ilmselt mitte õiglaselt.

(Efektiivne oleks see lähenemine maksulaekumise mõttes siis, kui eestlased ei laseks ennast uuest maksust heidutada ning ostaksid vaatamata kõrgemale hinnale endisel hulgal kalleid sõidukeid. Vastasel juhul tuleb midagi muud välja mõelda.)

Kui eesmärk on vaid keskonnasõbralike liikumisvalikute edendamine ehk inimeste käitumise muutmine, siis auto keskkonnajalajäljest jõuliselt sõltuv maks võiks meile lisanduvate isendite massi ja võimsust ning autopargi arvukust kärpida küll. Mida paremini ta seda teeb, seda vähem toob ta muidugi raha riigikassase. Kuna see polnud ka maksu eesmärk, on kõik hästi.

Aga kui siiski oli, tuleb meenutada Tinbergeni reeglit.

Kuna meie automaksul on eesmärke siiski kaks, siis on nii, et mida paremini saab täidetud üks, seda halvemini teine. Maksu laekub hästi, kui maksumaksja selle tõttu oma käitumist ei muuda. Sellisel juhul aga jäävad keskkonnaeesmärgid täitmata. Ja vastupidi, kui vahetame oma autopargi kiirelt elektrilise vastu või kolime kollektiivselt bussi, siis jääb riigikassa kuivale. Nokk kinni, saba lahti.

Tegelikult on eesmärke või piiranguid automaksu kontekstis rohkemgi kui kaks. Raha on vaja, rohepööret on vaja, firma-HarleyDavidsonide eratarbeks üle-ekspluateerimist tahaks piirata, autoparki noorendada, romudest lahti saada, autoomanikke ratta sadulasse suunata jne. Samas tuleb vältida ka soovimatuid tagajärgi – näiteks paanilist huvi mingit tüüpi autodest üleöö lahti saada (kuna maks osutub auto turuväärtuse või omaniku maksevõime suhtes ebaproportsionaalselt suureks) või väheosaliste elujärje halvenemist.

Päriselu pole muidugi mustvalge ja kompromissid on paratamatud, kuid ideaalmaailmas tuleks iga mure murdmiseks mõelda välja eraldi meede või isegi kaks ja mitte üritada mitut kärbest ühe hoobiga lüüa. Kevad on käes ja kärbsed varsti väljas.


31. jaan 2024

Nagu kaks tilka vett ehk kuidas meil siis läheb

Tänasest Äripäevast vaatavad kõrvuti vastu kaks esmapilgul vastandlikku uudist, mis võivad tekitada hämmingut – kas surutis väärib tõesti pidu!

Tegelikult oleme sarnases olukorras olnud ka varem (2008). Ja sama lugu on viimasel ajal ka meie SKP statistikaga – kaks aastat järjestikust majanduslangust, kuid samas kiire palgakasv, suhteliselt tugev tööturg, eeskujulik laenukäitumine ja oodatust parem eelarvepositsioon. Tule taevas appi!

Vastandite ühtsus on filosoofiline küsimus, millele ei ole juba definitsiooni järgi lõplikku ja õiget vastust (autod tänaval on nagu voolav jõgi Herakleitosele…). Otsingud siiski jätkuvad ja seletusena pole välistatud ka ajakirjanduse lihtlabane klikijanu. Nii et pole tigedat idanaabrit vajagi, segadust külvame endasse ise, turustiimulite ajel.


1. juuni 2023

TLV annab teada

Seoses rahvusvahelise tähtsusega trammiliini rajamisega Tallinnast Tallinnasse ja sellest koorunud liiklusküsimusega teatab TLV järgmist:

  1. Liikluse parema sujuvuse huvides võivad edaspidi bussiradadel sõita kõik sõidukid. Kui kunagi oli bussirada vaid ühissõidukite ja vähemalt 50 000 € turuhinnaga erasõidukite ning lihtsalt eriti läbematute juhtide päralt, siis praeguseks on selle kasutusele võtnud juba igas hinnaklassis ja keskmise häbikünnisega sohvrid. Vähese tühja linnaruumi efektiivse kasutamise seisukohast on see ratsionaalne valik. Nii et seaduskuulekad kodanikud – ärge häbenege ega pabistage, MUPO on kõriauguni koormatud tasuta ühistranspordi jõustamisega.
  2. Lisaks olete ilmselt märganud, et Tallinna teedelt ja tänavatelt on igasugune liikluskultuur ja head tavad ning kombed taandunud. Harjuge ära! Nüüd ja edaspidi on lubatud ja lausa soositud kõiksugune trügimine, vahelekiilumine ja muul moel oma lühihuvi edendamine teiste arvelt. Isikuvabadusi austades ja maksumaksja raha säästes me komblusjärelvalvega ei tegele, nüüd ega edaspidi.
  3. Eelkirjeldatud paindlikkuse kehtestamisel lähtutakse TLV väärtustest – oleme avatud ideedele, muudatustele ja ettevõtmistele.
  4. Eelnevaga seadustab TLV vana Eesti kombe kohaselt kujunenud olukorra.

Muutunud elukorraldus kehtib, kuni Tallinn saab valmis. TLV teavitab kodanikke aegsasti, kui on aeg autod vesijalgrataste vastu vahetada.


11. apr 2023

Kui raha pole, siis äkki vedeleb see maas, ehk kes on poodu ja mis on köis

Poodu majas köiest ei räägita, aga liberaalsel ajal sobib ehk meenutada üht põlist nalja ökonomistide arvel…

Jalutavad kaks ökonomisti mööda tänavat, möödudes külma kõhuga $100st rahatähest, seda üles korjamata. Veidi hiljem, kui targutused turgude efektiivsusest ja jäiga vahetuskursi muredest on ennast ammendamas, küsib üks ökonomist teiselt: ega see polnud mitte $100ne rahatäht, millest me mõni aeg tagasi möödusime? Ei, kui oleks olnud, siis oleks keegi selle juba ammu enne meid üles korjanud, vastab teine.

Loo küüniline moraal on see, et kõik lihtsad võimalused raha teenida on kellegi teise poolt juba ära kasutatud ja kui sulle tundub, et kuskil on siiski raha ripakil, siis oled tõenäoliselt midagi kahe silma vahele jätnud. Nii see tihti ongi. Kuid siiski… uusi ettevõtteid luuakse meil iga päev, mis tähendab, et ettevõtlikel inimestel on endiselt usku kasumi teenimise võimalustesse kõige erinevamates valdkondades. Ametnikud olgu selle eest tänulikud ja poliitikud ärgu kärpigu ette võtmise stiimuleid, siis on kõik hästi.

Seni ongi olnud hästi, ehk lausa kahtlaselt hästi – juba aastaid on Eesti maksusüsteem kuulutatud maailma parimaks, ettevõtja seisukohast (Tax Foundation). Eelneva taustal võib meie algse küsimuse püstitada riigi vaates: äkki siiski vedeleb kuskil (maksu)raha maas, vaja see vaid üles korjata? Lihtsalt ettevõtmise asi. Sellega seoses üks tähelepanek.

Vaatamata majanduslangusele, mida statistikud suutsid mullu ELi kontekstis mõõta vaid Eestis, läheb meie ettevõtetel üldiselt hästi. See väljendub ka paremates autodes meie teedel ja tänavatel, mis paitavad silma ega toida kadedust. Kuidas nii? Oleme harjunud end ikka kadetsevaks rahvaks pidama! Aga akadeemik Jaan Undusk kirjutab nädalavahetuse Postimehes, et „eestlane on põhiliselt kitsi, hoiab kokku nii enda kui oma vara arvel. Venelane ei ole kitsi, aga venelane on kade“. PM 7.4.2023

Üks ettevõtlike eestimaalaste lemmikautosid näeb välja nii nagu alloleval pildil. Kuna meie teed-tänavad kubisevad sellise väljanägemisega masinatest, siis ei pöörata neile ammu enam tähelepanu. Pole ka kindel, kas selline kast kellegi silmi paitab. Igatahes võeti neid (MB G63 AMG) tänavu jaanuaris–veebruaris meil uuena arvele veel viis tükki. Tax free. Soome riik oleks nende viie isendi pealt kasseerinud automaksu miljoni. Kas Eesti riik on jätnud raha maha vedelema? Ainult üks mudel, kaks kuud, ja miljon! Muid mudeleid ja marke osteti ikka ka, Porschesid näiteks 41 tükki, uusi, vaadake aknast välja.

Selle seni ekspluateerimata maksubaasi kallale mineku juures on vähemalt kaks küsimust. Esiteks – kas see võtab ära stiimulid väikeses Eestis üldse midagi ette võtta, ehk kukutab kokku meie majanduse? Ja teiseks – kas ülevoolava tarbimise progressiivne maksustamine riivab kodanike õiglustunnet?

Aga kes on poodu ja mis on köis? Võta sa kinni.



23. veebr 2023

Meie tarbimiskorvi hämaramast poolest ehk kuidas riigid meie raha kulutavad

Inimene elab teadagi selleks, et tarbida, ikka rohkem ja rohkem. Kuni kõik saab kord otsa. Seda ebamugavat tõika tõrjudes võib siiski uurida, milliseid kaupu–teenuseid meie tarbimiskorvis leidub ja kes või mis korvi sisu määravad.

Nagu paljud asjad siin elus, jaguneb ka inimese tarbimiskorv kaheks – avalikeks ja erakaupadeks–teenusteks. Eratarbimiskorvis on leib ja õlu, peavari, ilusad autod ja paremad riided, vaba aja naudingud, veidi aspiriini jne. Selle sisustab igaüks vastavalt oma võimetele ja eelistustele.

Iga päev me sellele ei mõtle, aga arvestatava osa meie tarbimiskorvist moodustavad ka avalikud kaubad–teenused – nii umbes veerandi. (Ainuüksi „avalikku korda“ tarbib igaüks meist tubli euro eest iga jumala päev.) Neid pakub rahvale riik sunnikorras kehtestatud maksude eest ja selle sisu üle saab igaüks meist otsustada vaid kaudselt, iga nelja aasta tagant. Minnes edukalt poliitikasse õnnestub selle üle otsustada vahetumalt, kuid siiski mitte päris suveräänselt. Valimisedu nimel tasub rahvale pakkuda ikka seda, mida rahvas ihkab. Ja see on ajas muutuv.

Kui teise inimese rahakotis sorimine on patt, siis riigieelarvesse oma nina pistmine on lausa iga kodaniku kohus. Loodetavasti ei paku homne hommik uut ärevust ja kõik saavad rahulikult pista oma nina Eesti ja teiste EL riikide rahakottidesse ja uurida, millises mahus erinevaid avalikke kaupu teistes riikides nauditakse. Et millise osa SKPst ehk sissetulekust on Euroopa rahvad otsustanud eraldada tervishoiule, haridusele, kultuurile, sise- ja välisjulgeolekule, sotsiaalsele kaitsele jne. Sõltuvalt riigi jõukusest või suurusest. (Tulemuste tõlgendamine on omal vastutusel!)

Kulutused avalikele teenustele tehakse eratarbimiskorvi arvelt, nii et kui tahame tunda end turvalisemalt ehk tarbida rohkem välisjulgeolekuteenust, näiteks 2% asemel 3% SKPst, siis peame paratamatult loobuma natukesest erakaupadest. Nii umbes ühe euro jagu päevas, ja see ootab meid ees. Kõike head korraga ei saa. Selle konkreetse valiku sunnib meile peale idanaaber, kuid üldiselt on need valikud siiski meie endi kätes.

Valimiste eel on täheldatud, et parteid soovivad pakkuda rahvale üksjagu head ja paremat, ehk avalikku kaupa rohkem kui seni, ka osakaaluna SKPst. Arusaadavalt saab see tulla vaid erakaupade ehk maksukoormuse kasvu arvelt. Selles pole ka midagi imelikku, kõik on seaduspärane, kooskõlas Wagneri seadusega, mis sätestab, et rahva jõukuse kasvuga suureneb riigi poolt pakutavate kaupade–teenuste osakaal meie tarbimiskorvis.

Ja mitte sellepärast, et poliitikud soovivad meid valimiste eel labasel kombel ära osta, vaid rikkuse kasvades muutuvad inimesele üha olulisemaks sellised teenused, mida on mõistlik pakkuda riigi poolt maksuraha eest. Eelkõige sotsiaalne kaitse, mis vastavalt Maslow’ vajaduste hierarhiale muutub aktuaalseks alles siis, kui tuba on juba soe ja kõht on täis. Olemegi sinna jõudmas.

(Paljukurdetud eelarvetasakaalu probleem tuleb sellest, et vaatamata nihkunud eelistustele avalike kaupade suunas ei raatsi valijad oma eratarbimiskorvis millestki loobuda ja poliitikud teavad seda. Nii et süü on kahepoolne. Varem või hiljem kompromiss siiski leitakse.)

No eks heaoluriik olegi üks suur sundsotsiaalkindlustusselts. Nii et harjuge ära.




8. okt 2022

Et uni oleks rahulik ehk ettevaatust matemaatikaga

Pole kahtlust, et selle nädala number on neli. Lisaks kõigile Eesti riigi fiskaaltervisest hoolijaile tegi sellise järelduse ka Poliitikaguru (alates 16. minutist). Just nii mitu protsenti tuleb Eestil järgmisel kümnel aastal maksta intressi äsja laenatud miljardi eest.

Kas neli on suur või väike arv? Võta sa kinni. Paljud tunduvad arvavat, et sellest on veel vähe meie unerahu häirimiseks, mistõttu rõhutas ka peaminister, et see on tervelt 32 korda suurem kui viirusekriisis emiteeritud 10 aastaste võlakirjade intress. Tookord oli selleks 0,125% aastas. Eelmainitud raadiosaates osales ka tuntud füüsik, kes samuti ei näinud selles akrobaatikas midagi küsitavat.

Pole kahtlust, et 4 on oluliselt suurem kui 0,125. Kuid tehkem väike mõtteeksperiment! Ilmselt olete nõus, et nii 0,125% kui 0,0125% on mõlemad üpris väikesed laenuintressimäärad. Kuid kui kaks aastat tagasi oleks Eesti riik oma 10 aastaste võlakirjade eest pidanud maksma 0,0125% aastas, siis oleks praegune 4% lausa 320 korda suurem! Ilmselt poleks sellisel juhul muud uudised emissioonipäeval AK eetrisse enam mahtunud.

(Mõtteharjutus unetutele: kaks aastat tagasi emiteeris Eesti riik ka lühemaid, ühe aastaseid võlakirju intressimääraga –0,296%; kui mitu korda on meie praegune intressimäär kasvanud sellega võrreldes?)

Jutusaates mainitakse ka, et oleme langenud Lõuna-Euroopa riikide tasemele: Itaalia, Kreeka… teate ju küll. Jube lugu. Lohutuseks võib siiski tõdeda, et ka USA kümne aastaste võlakirjade eest soovivad investorid tänapäeval saada u 4% tootlust. Seega pole siin häbeneda midagi. Tõsi, ka neist on saanud piiririik – kaks mobilisatsioonipõgenikku olevat paadiga pagenud Alaskasse.

Nii et meelerahu huvides tasub matemaatikaga olla ettevaatlik. Et ei läheks nii nagu finantskriisi järgses Gérard Depardieu’ga filmis „Saint-Amour“ noorel prostituudil, kes puhkeb Prantsuse riigi ränkraske võlakoorma pärast öösiti lohutult nutma.